Terrorist on öelnud oma sõna. Mida meie ütleme?

Aastapäevad kardetud terroriakt Brüsselis sai teoks, plahvatustes lennujaamas ja metroos hukkusid ning said vigastada kümned inimesed. Tõenäoliselt oli tegemist Pariisi rünnakud korraldanud organisatsiooni rakuga, kes käivitus mõni päev pärast Pariisi rünnaku logistiku Salah Abdeslami vahistamist.

Praegu ei saa enam väita, et õnneks Eesti on nii väike ja tähtsusetu, et meid ei rünnata. Oleme üks osa läänemaailmast ja kui mingil põhjusel on terroristidel vaja siin tähelepanu, seda ka proovitakse. See on uus reaalsus. 

Üsna suure tõenäosusega karmistub turvakontroll rongi-, aga eriti lennujaamades, kus laiendatakse turvaalasid, kus on terroriakte vältida veel kuidagi võimalik. Niisamuti võib teatud sihtkohtadesse reisimine mõneks ajaks väheneda, nagu see on juhtunud näiteks Istanbuliga.

Jah, me peame tabama konkreetsete rünnakute korraldajad ja proovima neutraliseerida järgmiste korraldajaid, kuid enne põhjusteni jõudmist jäävad terrorirünnakud Euroopaga. Neid on olnud ja oleks naiivne arvata, et neid enam ei tule. Ka Brüsseli rünnakud näitavad, et islamistidest äärmuslaste oht ei kao, isegi kui üksikud kurjamid vangistatakse. Peame meeles pidama, et terrori taga on idee. Ideed pole võimalik võita sõjaliste vahenditega.

Läänemaailm peab leidma uusi võimalusi meie vastu välja kuulutatud püha sõja vastu. Ranged vastumeetmed ja islamistide vastaste rassistlike meeleolude tugevnemine seda ei leevenda. Tõsi, seda on lihtsam öelda, kui teha.

Kuid meie Eestis peame jälgima, et rassistlikud meeleolud haiguseks ei kasvaks. Nagu põhjanaabrite juures, on meilgi näha selge trend, kus paar aastat tagasi anonüümsena esitatud vihakõne on saanud näo, ja rassistlike avalduste tegijad ei karda oma nimega esineda. Sellega ei pea leppima. Sellega ei tohi leppida. Mis sina ütled?